Kuni eilseni ei olnud mul millestki sellisest õrna aimugi, ausalt öeldes ma ei teagi, kas selleks peab ettevalmistuma?Imeks pidama? Või ennast oma tuppa ära peitma..
Iga 17 aasta tagant tõusevad siin Washingtoni,Virginia ja Marylandi piirkonnas ei kusagilt, või tegelikult küll kuskil maapõuest Cicadad. Cicada?! Kas see mitte ei kõla kuidagi armsalt ? Arva uuesti.
Nad on putukad, umbes 4 cm pikkused mustad putukad, kellel on tulipunased silmad. Täpselt 17 aastat tagasi mais munesid nad oma munad kuskile maa-alla ja kohe kohe jõuab kätte õige aeg, kus väikesed Cicada-beebid välja tulevad.
Nagu üks kümnest Egiptuse nuhtlusest kui rohutirtsud katsid kogu Egiptuse põhimõtteliselt, pidid Cicadad samuti olema IGALPOOL puude all ja otasas, kõnniteel ja aiaserval, terrassidel ja rõdudel. Nad ajavad oma pruuni vastsekesta maha ja nädala lihtsalt lenndavad ringi ja mitte üksi, eiiiii ! Kogu parvega, et siis jälle kuskile maapõue muneda, ainult sellepärast et 17ne aasta pärast jälle kõik kohad neid täis oleks.
Eile käisime siis Melodyga ``vajalike`` oste tegemas, sain muidugi oma SOS kauba, aga panin sinna igaks juhuks natuke muud kraami ka juurde.
3.45 läksime ise mu lastele vastu, kuna Kristina pakkis ja jättis oma poisiga hüvasti. Ta oli tõesi kurb, väga kurb.
Kui teised läksid teda lennujaama viima, läksime meie Melodyga vesipiibu kohvikusse, kus ma esimest korda Julesi ja Melodyga tuttavaks saime. Sõime lõunat ja rääkisime niisama vanadest aegadest, nii palju on vahepeal muutunud, meie kõik oleme ja kõigi eludes on nii palju toimunud.
Saatsin ta veel pärast metroojaama, kus me tunnikese istusime ja lihtsalt naersime
Ja pärast sain Julesiga kokku, kes arvas et mis muu aitab tuju tõsta kui shoppamine ? Läksime siis Burlingtoni, uskumatu aga mul on teed ja tänavad veel isegi enam vähem meeles. Me olime niikaua poes, kuni poeraadiost teatati, et ausalt ka noo, me oleme suletud KÕIK maksma ja kohe ! Me võtsime nii palju asju, et mingi hetk mu käsi suri ära ja ma karjusin üle poe Julesile, et appi ma ausalt enam ei jaksa! Shoppamises ei ole allaandjaid !
Unustage kõik ära, mis ma sellest esimesest piinlikust jällenägemisest rääkisin, kõik on nii nagu olema peab! Nagu polekski ära olnud, ainult et nad on ettevaatlikud. Ettevaatlikud selle kohapealt, et nad proovivad mu tuju koguaeg üleval hoida ja minu soovid ja mõtted enda prioriteediks teha, mulle pole seda vaja :)
Õhtul helistas mulle veel Matt, kellega ma muide täna väiksele "kohtingule" lähen :)uskumatu, aga ma olen täitsa närvis, ma pole teda peaaegu aasta näinud, väike pinge on ikka sees :)
otsustasin ,et ma kellelegi teisele oma kurbusest ei räägi, sest vahel on parem, kui inimesed ei tea, siis nad käituvad täiesti tavaliselt, mitte ettevaatlikuse ja ebamugavusega, siis ma ei pea rääkima sellest kuidas mul läheb ja mida ma tunnen, vahelduseks kuulaks pigem kuidas teistel läheb ja mida nemad tunnevad !
MEMORIAL DAY on see põhjus, miks mul esmaspäev vaba on. Sain küll natuke paha uudise, et Melody läheb oma poisiga Atlantasse ja Jules enda omaga jälle Ocean City'sse, ühesõnaga kõigil keda ma tean on plaanid, isegi Tisha sõidab oma perega ära ja Mark poistega kuskile. Ma ei kujuta veel ette mida ma teen, loodan, et Mattil pole veel plaane, aga no kui temal ka on siis ma istun kodus ja joon veini, ma nüüd ju saan siin :) muide praegu ma joon kapsalehe-shake'i sest see on su tervisele hea ! Päriselt sellised kapsalehed ja banaanid ja nii .
Räägin oma väikesest rumalast vahejuhtumist ka täna, sain lõpuks eile oma tuppa kolitud ja täna pakkisin asju lahti, pakkimise käigus avastasin, et mõned mu lemmik asjad on koju jäänud ja siis ... no siis ma hakkasin päriselt-päriselt nutma...otsa ega äärt ei paistnud, parkett hakkas juba kaardu kiskuma ( hea küll, mul on tegelt valge vaip ja võib-olla asi siiski pole ainult kõrvarõngastes ja seelikus ) igatahes niiviisi pisarates ja nuuksudes toppisin kiirelt oma jooksutossud ja lühkarid jalga ja lihtsalt jooksin majast välja..
nagu Forrest Gump, jalgade küljest küll puuklotse ei kukkunud,aga iga sammuga läks kergemaks küll.
Jooksin niiviisi tund aega.
Ehtne draamafilmikas küll, aga ma saan nüüd paremini aru, miks nad filmides nii seosetult käituvad. Okei sellest ma ei saa kunagi aru, et kui auto sind taga ajab, miks sa kurat otse mööda teed jooksed ... tõsiselt, otse mööda teed ? vau..
Aga nutvad tüdrukud vihmas oma "lemmik kohta" jooksmas - makes sense.
Inimesed rusikatega kappe ja kummuteid tagumas - miks mitte !
Lähen hakkan asjatama nüüd igatahes! Päikest !
PS! Siin on umbes 27 kraadi
No comments:
Post a Comment