I carry your heart, i carry it in my heart

Selle lennuki peale astumine oli tõenäolisemalt üks raskemaid otsuseid, mida ma olen pidanud elus tegema. Jääda või mitte ?
 Ma olen väiksest peale kartnud kõrgust ja ämblike ja pimedust ja igast rumalaid asju,aga üks minu hirmudest oli ka see, et mis saab siis kui mu vanaema enam pole ?
 Igal inimesel on keegi, kes paneb neid tundma, nagu sa tahaksid olla parem inimene, keegi kelle heaks kiidu nimel tõesti pingutada ja kelle arvamus tähendab sulle tervet maailma.
 Minu inimene oli mu vanaema, ta on õpetanud mulle pea kõike mida ma tean ja oskan, alates lugemisest ja rattagasõidust kuni pannkookide ja viisakuseni .
Ta oli imeline inimene, üks tugevamaid keda ma tundnud olen. Ma ei suitsetanud tema ees kunagi, vaevalt julgesin siidripurkigi lahti teha, sest ma teadsin, et see talle ei meeldi, isegi küüsi ei lakkinud punaseks tema ees, ta nimelt väitis, et kui tema ühe ja ainukese korra elus küüned punaseks lakkis jäi tal lausa hing kinni. Kui ma teda kord haiglas punaste küüntega vaatamas käisin, siis ta ei saanud neilt silmi, vaatas ja naeratas kui ma käsi peita proovisin.
   Väiksena ma unistasin, et ma võidan lotoga ja teen kõike, et mu vanaema elu oleks edaspidi puhas nauding, rääkisin talle alati millise kodu ma talle teeks ja kuidas ma ostaks talle kõige kallimat vorsti ja suure teleka :) ta ütles, alati et on rahul sellega, mis tal on, aga mina tahtsin talle kõike kõige paremat. Tahtsin, et teda sulgpatjadel kantaks, kui üks inimene sulle nii palju annab nagu tema mulle siis sa lihtsalt unistad terve elu sellest, kuidas ma ühel päeval talle kogu vaeva eest tasud.
Kohe kui ma teada sain, et USAsse lendan ütlesin oma hostperele, et ma enne 19ndat maid kahjuks lennata ei saa, sest ma ei taha, et mu vanaema sellel päeval haiglas üksi oleks, ma tahtsin, et me temaga koos oma sünnipäevi tähistaks 21 ja 81 ikkagi tähtsad numbrid mõlemad.
19nda mai hommikul lillepoe järjekorras ei osanud midagi sellist ilmaski ette kujutada, et ma jõuan oma kimbuga haigla ukseni ja mitte sammugi edasi, et pole lihtsalt kellelegi lilli viia... lihtsalt pole. Sellist tunnet ei saa kirjeldada, mida ma läbi elasin ja ma tunnen sügavalt kaasa kõigile, kes on nii tähtsa inimese kaotanud. Ma lihtsalt kukkusin koos oma lilledega sinna haigla ette keset teed maha ja kõik, kõik varises kokku. Selline tunne oli, et sinna ma jäängi.
Mul kadus igasugune isu siia tulla, mul kadus üldse igasugune isu midagi teha.
Küsisin oma isalt, aga kes seisab matustel sinu kõrval kui mind ei ole ? Kui ma ära lähen ?
Mu elus ei möödu ühtegi päeva, kui ma oma vanaemale ei mõtleks, mitte ühtegi ja igavesest ajast igavesti jääb minu sõrme tema abielusõrmus.
Terve pühapäeva olin Kaberneemes, vaatasin vanu fotosid ja jalutasid seosetult ringi, üritasin, et see kuidagigi mulle kohale jõuaks. Vaatasin tema asju, riideid mida ta kandis, raamatuid mida ta luges, tugitooli kus ta alati istus. Ma mäletan kõike nii hästi, kuidas ma väike olin, selle tugitooli kõrval põrandal joonistasin ja tema kudus, ma lamasin niiviisi kõhuli jalad üles poole, iga natukese aja tagant tõusis vanaema ja tuli seda sokki mulle jalga toppima, kas ikka kannaosa on paras ja ega varbad lühikeseks ei jää " sa ju kasvad nii kiiresti, peale neid sokke hakkan kohe uusi tegema" . Mäletan täpselt kuidas vanaema lõhnas, mäletan täpselt kuidas ta hääl kõlas ja ma mäletan täpselt kuidas ta alati ohkas kui süüa tegi, sest palav oli, hoolimata sellest kas õues oli -2 või +22 ta tegi alati puupliidiga süüa, mäletan kuidas ta ohkas ja alati siis sellise lahke naeratusega minu poole vaatas. Nüüd ma aina mõtlen, et mis siis saab kui ma ükspäev enam ei mäleta ? Kuule ta häält kui temast mõtlen või ei mäleta ta nägu ?
Ma mäletan kui vanaema esimest korda oma surma mainis, ütles, et tahab et ma tema abielusõrmust siis alati endaga kannaks. Juba siis olid mul silmad märjad ma ütlesin, et ei saa ta nii pea kuhugile minna, sest ta peab elama vähemalt nii kaua, et näeb minu last kunagi, kui mitte kauem. Leppisime siis kokku, et pean asja kiirelt ära tegema :)
Mäletan oma 12nda klassi lõpetamist, mu vanaema ei jõudnud aulasse mahagi istuda kui ta juba nuttis ja nii lõpuni välja.. " alles viisin su esimesse klassi, kus see aeg nii lendas "
Kui ma viimati USAs olin pidime kirjutama koolis, kellegi käepuudutusest, mis meie elu muutis, ma kirjutasin muidugi tema omast, panin selle siis isegi oma blogisse... ma ei jõudnudki seda talle ette lugeda.

The touch of your hand comforts me when I'm feeling down. You know how to get me back up on my feet when I fall. The touch of your hand gives me courage and the feeling that I can conquer everything. A simple touch brings me back all those memories of the stories you told me about your childhood, through your hands I can almost feel what you felt. Just the touch of your hand touches my heart and my soul. It is you who makes me want to be a better person, makes me want to be as brave and as strong as you are. The touch of your hand has always been there for me, when I was sick you stroked my hair, when I went to school for the first time you held my hand, on my birthdays you wrapped your hands around me, when I fell you reached out your hand to lift me back up, when I left home your hand was the only one I noticed to wave me good bye. With the touch of your hand you raised me.
20nda hommikul kell 4 ei olnud ma ikka otsustanud kas astun 2 tunni pärast lennukile või mitte, kohver maas voodi kõrval laiali. Kui mu ema poleks mind pisut tagant sundinud, ja Egle, oleks ma tõenäoliselt jäänud sinna oma voodisse lihtsalt lamama. Ma teadsin, et vahet pole mida ma otsustan ma kahetsen nagunii, kui jään kahetsen, et ei läinud ja kui lähen, kahtsen, et ei jäänud - selles olukorras polnud lihtsalt õiget otsust.
Raskesüdamega ja siiani segaduses, aga siin ma nüüd olen.
Ehk teeb keskonna muutus mulle head, mõtteid see mujale ei vii, selles olen ma  nüüd kindel ja minu leinaseisakut see samuti ei muuda, aga siin ma vähemalt pean tegutsema, ei saa lihtsalt jääda hommikust õhtuni voodisse. Kodus oleks ma pidanud puhkusele jääma, ehk ma olekski lihtsalt olnud terve kuu kodus, mitte midagi ütlevas olekus.
Washingtonis maandudes ei tundnud ma küll seda ärevust mida olin juba märtsist saati oodanud,aga äratundmis rõõm oli siiski, erti siis kui väravatest välja astudes tuttavat nägu nägin. Melody, särav nagu alati Skittlesi pakk ühes ja õhupall teises käes

 Melodyt ja Julesi uuesti näha oli ju see, millest ma terve äraoleku aja unistanud oli, juba sellest hetkest kui nad eelmine aasta mind lennujaama ära viisid.
 Egle ütles õigesti, et minul on küll raske suhelda, aga veel raskem on teistel minuga suhelda, sest nad ei tea ju täpselt mida öelda ja mida mitte. Millal tohib nalja teha ja millal peab lihtsalt kallistama ja ootama, et sa kõik välja laseks. Siin kohal peaksin siis mainima, et ma tänan kõiki kaastunde avalduste eest ja kallistuste ja selle eest, et lubasite mind aidata no matter what.
 Mul pole midagi oma vanaemast ja juhtunust rääkimise vastu, ei pea häbeneme ja mõtlema mida öelda. Ja nalju.. jumala eest jah palun! Ma armastan oma vanaema väga palju, aga ma armastan ka naerda, ja kas pole naer mitte üks parim ravim ?
Hoolimata kõigest oli neid meeletult hea tunne näha! Kuigi me kõik leidsime, et see jällenägemine on kuidagi .. piinlik.
Nagu kohtuks esimest korda netisõbraga. Aga me ei muretsenud, meil on palju mida rääkida ja mida teha !
Kui ma lõpuks Adams-Smithide maja ette jõudsin ei olnud küll selline oh ma olen kodus tunne, aga väike ärevus ikka, mida lämmatas muidugi mõte kas ma tegin õige otsuse. See mõte on minuga arvatavasti kuni matusepäevani . Aga terve nende pere on väga toetav,
 Kelly oli mulle muretsenud hambaharjad ja - pasta ja pesemis asjad, teinud mu lemmiksööki ja nad ütlesid kohe, et saavad aru kui ma ei suuda olla veel sama rõõmsameelne kui varem. Nende lapsehoidjal on täna 21  viimane päev, nii et kui ta ära lendab saan lõpuks oma tuppa kolida, ma polegi seal all veel läinud, ei tahtnud sinna minna kui tal pakkimine pooleli ja asjad laiali. Praegu ta küll tõenäoliselt ei paki, sest tal on poisssõber külas.. hmm :D Väga tore poiss, lubas minuga välja minna peale seda kui Kristin ära läheb.
Eilne õhtusöök oli kena, see oli minu "tere tulemast" ja Kristini "hüvasti" õhtusöök, aga kui keegi minuga parasjagu ei rääkinud siis ma sonkisin mööda taldrikut vaikuses ringi, polnud kuidag tunnet, et tahaks rääkida. Olime enne õhtusööki Stevega just mu vanaemast rääkinud, nad tõesti elavad mulle väga kaasa ja toetavad igati, see tähendab minu jaoks nii palju.
Vaatasime enne magama minekut veel osa Sophie muusikalist, ma pean ütlema, et Ameerikas on laste näidendid ja muusikalid väga...väga tähtsad ! Selles valmistutakse ligi pool aastat ette. Sophie sai peaosa " Kaunitar ja Koletis" muusikalis, väga uhke oli, ise tegid koolis lavakujunduse, pea kõigile olid mikrofonid muretsetud ja väga hästi kokku monteeritud. Ja siis läksin magama, ei saanud isegi Melody ja Julesiga kokku, oli selline tujutu olek.
Aga täna hommikul ärkasin juba parema tujuga, aitasin hommikul Kristini lastega, mängisime ja rääkisime Kellyga päevaplaanidest, kõik on suht sama nagu varem. Meil on ikka kitarritunnid, millest mina hakkan jälle osa võtma. Jalgpalli trennid nagu alati, ainuke muutus on see, et nüüd pean ma ise nad autoga sinna viima. Loodan, et saan siin sõitmisega hakkama :) aga Cocot ei ole enam, ta viii Coloradosse, sest koeraga lendamine pole üldse nii lihtne, ja see on kordi kallim kui inimeste lennutamine, talle tuleb teha pass ja arstipaberid ja spetspiletid ja sada muud jama, Coco läheb küll Londonisse, aga alles siis kui teised on end seal sisse seadnud. Ju ma siis näen Cocot alles siis kui neile Londonisse külla lähen :)

Viimase nädala, mis see siis on 15-22 juuni vms elame me hotellis, mitte lihtsalt hotellis vaid BASSEINIGA hotellis. woop - woop
Kuna nad on diplomaadid siis valitsus maksab kinni kolijad, kes tulevad siia ja pakivad viimase nädala sees kõik ise kokku !Ja toimetavad kuhu vaja, väga uhke värk ma ütleks.
Tahtsin juba eile kirjutada, aga ei saanud netti kuidagi tööle, keegi ei saanud täna hommikul ka, ja ma ei tea mis ma tegin, häkkisin mis ma häkkisin aga mina, arvutivõhik, sain hakkama. Tõenäoliselt vajutasin lihtsalt suvalisi nuppe ja läks õnneks.
Nüüd ma ootan Melody't kes sätib sada aastat ja tuleb siis metroo peale, otsustasime teha väikese shopingu, Kristin jättis oma sirgendaja mulle ja Steve andis adapteri, aga midagi on nagunii ju veel osta vaja, alati on ! pastikummid ja vööd mul pole ja bikiinid unustasin ka maha.
Nädalavahetusel on pühad, kahjuks ma kohe lambist ei oska nimetada, mis toimub aga mul on esmaspäev vaba, mõtlesin,et räägin siis Mattiga, et äkki lähme New Yorki või lõbustusparkigi vähemalt. Ma pole teda ka veel näinud, aga ehk täna või homme juba näen.

Teie südamerahuks võin öelda, et minuga saab kõik korda, aeg ju parandab haavad :) Õhtuti on kindlasti raskem, siis panen oma pisikese küünla põlema ja mõtlen häid mõtteid - ausalt :) ja kui ma juba kõiki oma sõpru näen ja natuke rohkem sisse elan on ka jälle kergem.

I carry your heart, I carry it in my heart.